Reis Rumeeniasse

Kuidas Kihnu Männakäba team käis Rumeenias Transmaratonil kogemusi omandamas.

Oleme väike punt, kellele on traditsiooniks saanud nautida väiksemaid maratone koos pakutava kohaliku  kultuuri, teedevõrgustiku, söögi ja eluoluga. Meie pundi tuumiku moodustavad inimesed, kes organiseerivad Kihnu Männakäba maratoni on see asjade loomulik käik viia ennest kurssi, kuidas organiseeritakse väiksemaid üritusi väljaspool Eestit.

Sedakorda oli reisisihiks Rumeenias korraldatav Transmaraton. Imre andis idee Raunole, Rauno paiskas mõtte Varmole, kes jagas mõtete teamile. Positiivsed vastused tulid kiirelt tagasi, sest koht oli huvtav ja maraton ise ka. Korra mõtlesime regamist 50km distantsile, kuid raja profiil tudus liiast. Elus peab ikka nalja ka saama ja seega jäi hoopis idee minna üritusele kerges retro välimuses.

Seda, et varsti on minek, meenutas meile iga päev järjest suurenev karvkate näol, lisaks pakkus muutuv välimus juba Eestis olles erinevaid lõbusaid hetki. Reis algas väga rõõmsalt, enamus meist oli endale kenad vuntsid või bakenbaarid kasvatanud ja üksteise nägemine kasvõi poes leti taga pakku situatsioonihuumorit.

Plaani kohaselt sõitsime lennukiga Ungarisse, võtsime rendiauto, et sõita õhtuks kohe maratoni toimumiskohta. Juhime tähelepanu, et kui peaks olema plaan minna sel viisil Rumeeniasse, tuleks rendiauto võtmisel kindlasti veenduda, et antud autoga saab Ungarist Rumeeniasse sõita, kõik rendifirmad seda võimalust ei paku. Lend oli lõbus. Sõit autoga ka väga mõnus kuna kohalikud teed on enamasti väga head ja sõit kulges kiirelt.

Jõudsime  mägiteedeni, mida mööda pidi kulgema Transmaraton. Mäe jalamil oli kogu seltskonna tuju veel ülev ja lõõbiti, et kes jookseb selg ees ja siin pole mäge ollagi, aga ülevoolavus hakkas järjest vaibuma kuniks vaibus sootuks.

Taustaks niipalju, et me ei ole profesionaalid, vaid keskmised või isegi alla selle spordinautlejad. Pikapeale saime rääkimisvõime jälle tagasi,kohapeal oli 6 eestlast veel.

Ööbimine oli kohe stardis ja see tundus ainuõige variant kuna start oli hommikul vara, 6.30. Eestlasi oli stardis seitse, saime tunda straaristaatust, olime seitsme aasta jooksul, mil seda maratoni korraldatakse, esimesed välismaalased! Oma rahvuskaaslastega kohtumine ja jutu ajamine viis mõtted maratoni raskusest mujale ja aja kulg oli märkamatu.

Maratoni hommikuks lubas 4-5 kraadi sooja, vihma ja udu ja nii ka läks. Oli jahe,kohe peale starti hakkas vihma sadama, siin oli väga kasulik Mäxi soovitus panna riiete peale prügikotid, sest kui sadas kaitses see suurema vee eest ja kui ei sadanud, hoidis keha sooja ja vajadusel sai ka kergelt eemaldada.

Meil puudus kogemus sellisest jooksust, kus on samapalju vaja tõusta kui ka laskuda, siis alustasime rahulikult mäkke kõnniga ja tasasemad kohad joostes. Esimene osa oli 8km mäkke kulgemine, osaliselt läbi tunneli. Peale seda tuli 13 km pikkune allamäge jooks ja teine osa oli esimene osa vastupidi (raja profiilipilt).

Sadas vahelduvalt aga peale tunnelit lisandus vihmale ka selline udu, et nähtavus oli 15-20m ja kuna liiklus oli avatud siis tundus, et jala on tegelikult isegi kindlam liikuda kui autoga mööda neid serpentiine kulgeda.

Allamäge sai joosta mõnusalt 5min/km kuna ilmselt oli see treenituse piir ja samas ka alateadlik kartus, et allamäge jooks lõhub lihast kõige rohkem ja seetõttu sai natuke tagasi hoitud. Toidupunkte oli rajal iga 4-5km tagant ja mõnda punkti ootasime küll pikka aega, et saaks juua ja süüa.

Kellelgi meist õnneks ületamatuid raskeid hetki ei tekkinud, enamsti jooksime paarides ja see andis lisajõudu. Eestist tulnud inimesele oli ikkagi mägede ilu ja suurus väga võimas ning huvitav oli ka nähtus, et ühelpool tunnelit on udu ja sajab tugevat vihma, samas teiselpool tunnelit on hea nähtavus ja kerge vihm.

Üldiselt, usun et sellega nõustuvad kõik jooksjad, maraton oli kergem kui alguses autost tundus ja lihaste olukord oli oluliselt parem kui peale mõnda siledama pinnaga maratoni. Meile jäid ainult positiivsed ematsioonid ja mis peamine, me lõpetasime kõik nägu naerul.

Tagasisõit andis tõdemuse, et Rumeenias on enamsati head teed, aga väiksete külade olukord on nukker ja kergelt ajast maha jäänud. Ometigi keset asustamatust, ööbisime kohalikus vesiveskis, korralik söök, väga hea teenindus ja väike Sydney ooperimaja koopia.

Rumeenia peidab endas kindlasti pärleid, need tuleb ülesse otsida. Ungarisse tagasi jõudes oli olukord kohe peale piiri teine – oled nagu Euroopas, kõik on ilus, korras isegi väikesed külad on hoitumad ja armsad.

Kokkuvõtteks võiks soovitada, et kui on plaanis jätta endale ette vunts, bakenbaarid ja lisada vana ülikond võib teid tabada lennujaamas tavapärasest suurem tähelepanu läbiotsimisel aga see on ka julgeoleku kaalutlustel mõistetav.

Igaljuhul annab väike mugavustsoonist väljatulek, nii välimuse kui ka jooksu kohapealt, väga tugeva emotsioonilaengu ja hoiab meeleolu üleval ainult kamraadidele otsa vaatades.

Julgeme Transmaratoni kindlasti soovitada ja korraldajad omaltpoolt lubasid, et sellist kehva ilma pole ennem olnud ega ka tule, vist enam kunagi.

https://www.transmaraton.org
Statistika: https://www.transmaraton.org

Maratoni starti lasti vaid 50 jooksjat
finiseerujate statistika hetkel puudub
Tõusumeetreid jooksul 1890m
Jooksu kõrgeim tipp 2120 meetrit merepinnast

Pildil rõõmsad lõpetajad.
Priit Tsirp, Varmo Vares, Meelis Vool, Margus Püvi